Kooli ajalugu

Roosi Kooli saamislugu

1990.a. oli tehtud Põlva Sotsiaalabiametis kogu Põlva maakonna puuetega laste (kuni 16.a.) nimekiri. Koostöö nende peredega algas ühiste jõulupidude korraldamisega maakonna puuetega lastele. Osavõtt oli väga suur ja esimene kord nähti, et igasuguste hädadega lapsi on üle saja. Sotsialismi ajal varjati neid lapsi ja probleemid olid peidetud kodudesse suure häbi ja hirmuga alanduse kartuses. Tolleaegne mõtteviis, et puuetega lapsed sunnivad ainult joodikute peredes, on tänapäevaks ümber lükatud.

Põlva Puuetega Laste Kooli loomine oli tegelikult juhuslik. Tänu 1992.a. suurtele koondamistele lasteaedades, said Põlva sots. abisse toole üks staažikas kasvataja ja aastaste kogemustega logopeed. Tekkis idee kokku tuua mõned Põlva linna puuetega lapsed. Kõigepealt alustati kodude külastamisega, tutvuti probleemidega ja uuriti, kes üldse oleksid nõus lapsi paevaks kodust välja tooma. Huvi oli suur.

Järgmine samm oli leida ruumid, kus tööd alustada. Abistava käe andis Põlva Lpk. "Mesimumm", kust saime üüriruumid ühe rühmaruumi näol. Aidati ka toitlustamisega, lapsed said lasteaia köögist maitsva lõunasöögi.

Esimene kord avati puuetega laste rühm l4.aprillil,1992.a. Alguses käis vaid 5 Põlva linna last ja tööaeg oli 9.00-15.00- ni. Lisaks kahele töötajale võeti juurde kasvataja abi ,kes hoolitses puhtuse ja laste söötmise eest. Töötajad olid sots. abi ameti palgal.

Lastega mängiti, käidi õues ja tehti logopeedilist tööd. Vanemad olid väga tänulikud, sest paljud said asuda ise haige lapse kõrvalt tööle, kuna laps oli päeval meie juures. Laste toidurahad kompenseeris sots. abi amet. Seoses lasteaia kollektiivpuhkusega suvel olid sunnitud puhkusele minema ka loodud rühma lapsed ja töötajad.

1992.a. sügisel tekkis idee luua ööpäevase režiimiga rühm juba maakonna puuetega lastele. Kuna sots. abi ametil ei jätkunud palgafondi uutele vajalikele töötajatele, tekkisid uued probleemid. Vaja oli kahte öötädi ja ka vahetuskasvatajat. Kuna toitlustada tuli nüüd 4 korda päevas ja ka pesu tahtis pesemist, oli palka vaja ka nendele töötajatele. Lisaks tuli maksta üüri, kütte ja elektritasud.

1992.a.sügiseks oli registreerunud 10 last, neist 6 olid maakonna lapsed, kes toodi kodunt ära esmaspäevast reedeni. Puuetega laste rühm pidi hakkama end majandama koostöös valdadega ja linnaga kust lapsed pärit olid. Koosolekul vallavanematega tehti suurt selgitustööd selle rühma vajalikkusest. Esimene eelarve näitas ,et ühe lapse kohamaksumus on 535.eek-i. Need summad leiti ja töö võis alata. Raamatupidamine jäi esialgu Põlva Sotsiaalabiameti raamatupidaja õlule. Veel suudeti kompenseerida ka laste toidurahad "Phare fondisf'. See tähendas seda, et lapsed olid vanemate jaoks tasuta ülalpidamisel.

Kollektiiv oli tore ja lapsed kohanesid väga kiiresti. Kuna töötajaid oli piisavalt, käidi lastega jalutuskäikudel linna, külastati kauplusi, sidejaoskonda, kirikut, jm. Esimene kord nägid inimesed, et nende hulgas on ka teistsuguseid lapsi kui tavalised lapsed. Alguses suhtuti puuetega lastesse kartusega, uudishimulikke ja ka põlastajaid oli igal nurgal. Kuna Põlva on vaike koht, harjuti selle tavapäratu nähtusega ruttu. Vaimupuudega lastesse hakati suhtuma tähelepanelikult ja kannatlikult, naerjaid ja järelevaatajaid jäi aina vähemaks. Lasteaia mänguväljakul mängisid normlapsed ja puuetega lapsed koos.

Puuetega laste rühma töörütm sai harjumuseks, laste kohalkäimine oli väga hea, vanemad olid väga rahul ja lapsed olid omavahel sõbrunenud. Vallad pidasid kinni eelarvelepingutest. Põlva Sotsiaalabiamet toetas igati ja aitas lahendada jooksvaid probleeme (humanitaarabi, rahaline toetus jm.) .

Kuna elukallidus tõusis, tõusid ka töötajate palgad. See tähendas valdadega uute eelarvelepingute sõlmimist. Kuigi valdadele oli l035-.EEK ­kuus lapse kohta küllaltki suur summa, suhtuti sellesse siiski mõistvalt ja ükski laps ei pidanud selle pärast koju jääma, et vald poleks raha maksnud.

1993. a. oIi rühmas juba 11 vaimupuudega, nägemispuudega ja liikumispuudega last, kusjuures laste vanusevahe kõikus 5- 15 elusaasta vahel. Tekkis idee registreerida puuetega laste rühm Põlva Maakonnavalitsuses- Põlva Puuetega Laste Kooliks, mis realiseerus 10. veebruaril, 1994. a. Kuna tegemist oli nüüd juba kooliga, said kaks õpetajat riiklikule palgale ja juhatajale eraldati 0,3 kohta. Dokumendid vormistati ametlikult Tallinna Kooliametis Georg Aheri juures.

Lasteaiast laste äravõtmise buum sai 1994. a. Läbi ja aina rohkem laekus avaldusi laste vastuvõtuks lasteaeda. Lasteaed vajas varsti ka neid ruume, mis olid puuetega lastele välja üüritud. Hakati otsima uut kohta. Unistati, et oleks hea kui see oleks omaette maja. Lpk. "Mesimumm" naabruses oli suure piiratud õuealaga endine Põlva Linavabriku lasteaed, 1958.a. Nüüd kasutas maja Põlva Õhtukeskkool .Neile kuulus terve varandus- mitu klassi, saal, kaminaruum, puukuur (majas oli ahjuküte). Suures aias kasvasid õunapuud, marjapõõsad, hekk ja lillepeenrad. Olin ise lapsena selles lasteaias käinud ja nii tekkiski mõte, et oleks tore ,kui meie kool oleks selles majas.

Kuna see üürilasteaed ja silmapiirile kerkinud vana lasteaed olid peaaegu asukohalt kõrvuti, siis see mõte oma majast ei andnud enam kellelegi rahu. Koostasime palvekirja Põlva Linnavalitsuse volikogule, kus ühel koosolekul esitati oma taotlus PõIva Puuetega Laste Kooli poolt. Volikogu võttis otsuse vastu, et Põlva Õhtukeskkooli noored saavad õppida ka Põlva Keskkooli ruumides ja otsustasid anda selle maja puuetega laste kooliks. Kuna maja oli äärmiselt amortiseerunud ja liikumispuudega lapsed vajasid liikumiseks eritingimusi(ratastooliga liikumine ), tuli majale teha kapitaalremont, koos uue siseprojektiga.

Sotsiaalabiameti juhataja Anu Paide, kutsus kohale Tallinna Sotsiaalministeeriumi inimesed olukorraga tutvuma. Algatus sai heakskiidu ja esialgu lubati ehitust toetada 27 000 krooniga. Kuulutati konkurss odavamale ehitusfirmale. Siseprojekti koostas arhitekt Agu Roht.Maja ümberehitus algas 1995. a. kevadel. Lammutati vaheseinu, laiendati uksi, laoti uued ahjud, ehitati duširuum koos pesuruumiga,samuti tehti kaasaegsed wc-d, kuhu pääseb ka ratastooliga.

Uue näo said köögiblokk, õppe-, mängu- ja magamisruumid. Igasse ruumi ja majja pääseb ka ratastooliga. Otsiti juurde rahasid , sest sots. ministeeriumi summadest jätkus vaid väikeseks osaks ehitusest. Abi saadi toredatelt sakslastelt ja rootslastelt, kellega juba enne olid loodud sõprussuhted juba linnade tasandil. Toetas ka PõIva Linnavalitsus.

Kooli lastel oli haruldane võimalus jälgida maja ehituse ja valmimise käiku, sest peaaegu igal jalutuskaigul külastasime ka oma uut kodu. Taastati 3 amortiseerunud ahju, sest nii võitsime odavama kütte ja ka lapsed olid enamuses maakodudest, kus olid ahjud.

Kõik polnudki nii roosiline kui esialgu paistis. Rahade puudumisel oli maja ehitus 1995.a. suvel seiskunud paariks kuuks, kuid oli kindel soov alustada uut õppeaastat oma uues koolimajas, aadressil: Põlva Roosi tn.20. Võimalused siiski leiti ja augusti lõpuks oli maja valmis. Õueala sai viimase lihvi, fassaadi kaunistab kena puidust aed. Abipalvele vastasid lilleaiand ja endine PõIva Kolhoosi puidutsehh valmistas tervele majale sponsorluse korras kardinapuud. Sakslaste annetustest saime osta uue elektripliidi kööki, uue automaatpesumasina, mööblit ja lastele magamiseks magamisnarid. Rohkesti saime annetustena mänguasju ja õppevahendeid, samuti palju invavahendeid liikumispuuetega lastele.

1995.a. 18.septembril, avas uksed PõIva Puuetega Laste Kool, kus alustas õppetööd 14 puuetega last. 9 lapse jaoks sai koolist teine kodu, sest nemad olid koolis terve nädala. Esmaspäeval tulevad lapsed kooli ja reedel lähevad koju. Kuna majandamine jäi endiselt valdade kanda, siis tuli eelarves ruumi teha veel kokale, majahoidjale ja koristajale, samuti oli nüüd vajalik oma raamatupidaja.

Kirja pani Ester Vardja